olen jälle oma mugavasse tugitooli vajunud. hetkel on muusikaks yes. pole päris ammu kuulanud, aga teatud hetkedel ja kindla meeleoluga ei oskagi midagi muud tahta. nii, kust nüüd alustada, oehh. rääkida oleks oikuipalju, aga kõigest ei jaksa ja ei viitsi. nii, võtaks siis tänase algatuseks. ärkasin suure vaevaga, lürpisin kohvi, mis pigem meenutas siirupit mingi aimatava kohvi varjundiga, ning ahmisin masinlikult praetud tatraputru kanalihaga. või noh, torkisin kahvliga neid praetud kanafilee tükke ja sinna külge hakkas ka seda tatart. päris toekas hommikusöök igal juhul, haha. panin end enam-vähem viisakalt riidesse ning sõitsin autoga vanaema juurde, kus pidi mind üks statiiv ees ootama. pidi, aga ei oodanud. pommitasin vanaema igasuguste totrate küsimustega stiilis et ega sa ikka päris kindlalt ei ole näinud kuskil mingit värki või vähemalt mingit veneaegset statiivigi. no ei. isa oli kuskile jeed teinud ühes oma varustusega ning eile pagassis nähtud mitmest manfrotto statiivist tekkinud kujutluspilt üha hägunes. nojah. lonkisin nõutult autosse tagasi ning ema sõidutas mind bussijaama, kus ootas ees valge mikrobuss, täis uniseid nägusid ning ajuvabu hommikuseid vestlusi. kiired telefonikõned ja mõnedsajad meetrid sõitu ja ennäe! statiiv. logises veidi ja pea küljest olid mõned jubinad puudu, aga ohei, meid see ei heidutanud. sõitsime rannametsa, kus needsamad unised näod lonkisid mööda õpperada ning üritasid kaamera ilmudes võluda pisutki rõõmsamat nägu kui muidu. esimesed ülesvõtted ja intriigid, nii totrad nagu nad ka polnud. edasi kabli loodusmajja. külliki sisask lausa pakatas energiast ning rääkis kõiksugu toredaid jutte meie riigi loodushariduse süsteemidest, üldisest keskkonnateadlikkuse tõstmisest ja parasjagu käimas olevatest projektidest-ettevõtmistest. manasin näo, et kuulen kogu seda juttu esimest korda ning olin viisakas, kuid vihjasin siiski, et ohnäed, meil on kiire ja et peaks vist edasi liikuma. pesakastimaailm, linnujaam, pagar ja olime omadega lepanina hotellis. kena loodus, mäslevad lained, igavikulised graniitlahmakad, rootsipunased kämpingud, põletatud savitellistest
suursugune puhkekompleks, sütel küpseva lõhe lõhn. mis sa, hing, veel ihaldad. treimani kirik, jüri kiired filmimised. ma olin omadega juba nii laisk ja tüdinenud sellest palaganist, et ei viitsinud bussist väljagi minna ja tegin näo, et mind sügavalt huvitab see inglisekeelne brožüür eesti puhkemajanduse ja rekreatsiooni pärlitest. anett mu kõrval rääkis midagi vahvat vahepeal, kuid, kahju tunnistada, ma ei mäleta enam eriti, mida. siiras ja tore tüdruk, päris ausalt. esimene mittesugulasest naisolevus, keda ma üldse mäletan. neljandast-viiendast eluaastast saati, see on ikka päris pikk aeg. esimesed sõbradki on samast ajast. täpsemalt aneti vanem vend ja ta ületee naaber. siiani on väga olulised. aga see ei ole peateema, pigem remark. jätkakem tänase päevaga. rootsi mineku jaoks meie koduvalda niiöelda tutvustavad klipid tehtud, jõudsime häädemeestele tagasi. kiired conclusionid ja tõdemused, et homme tuleks ikka veel mõnda asja teha ning jalutasime mõnede inimestega kohalike kaltsukate poole. ohnäe imet, kas müüjannadel on mingid salajased patriootlikud missioonid pooleli või lihtsalt mitu päeva pidu, aga poed on suletud kaks päeva peale me taasiseseisvumise seitsmeteistkümnendat aastapäeva. sellega tuli kohe meelde öölaulupidu, mis süstis kohe pikaks ajaks eestlaseks olemise tunnet. eks kunagi jälle, naise-lastega siis juba. no, kes teab, mis kõik juhtuda võib. äkki olen hoopis paadunud individualist elupäevade lõpuni. no, mis ma ikka nii ette torman oma mõtetega, esialgu katsuks olevikus hakkama saada. igatahes, filmimised lõpetatud, seda traditsiooniliselt me valla geniaalseimas mahajäetud maja tagahoovis kokku võetud ning koju. kiired ringid muruniitjaga tagahoovis, nii et maltsa ja paska lendas. fakkkjeeeeea. pessu ja sööma. helistas jakob, kes vajas abistavat kätt multika soundtracki valmimisel. otse loomulikult läksin. sündis palju ebamaiseid helisid, millest enamus ka salvestatud said. kui see niiöelda ettevõtmine ühel hetkel lõplikult valmis on, siis vaadake päris kindlasti, see on seda väärt. peamine osa mu päevast algas alles siis, kui ma olin jõudnud suureküla tänavale. ehk siis tänavale, kus ma elan. see on üks haiglaselt geniaalne koht. nooo, tulge külla, siis näete. ma pigem ei hakkagi kirjeldama kõiki neid vahtra-, kase- ja männipuid. ja seda tänavalaternate salapärast oranži tooni. ja seda sooja tuult, mis pani kõik lehed kutsuvalt sahisema. üldse. juttu jätuks rohkemaks kui savisaare vabandusi. kurrratk,uniii.homme on ilmselt varajane äratus, sest nedrema puisniidud jälle ootavad mind. ja bioloogid. ja mesimummud, orhideed ning varajane kartul. igal juhul, edu sulle ja aitäh, tsaaa