feed me weird things

feed me weird things

tervist.

kummaline sõna on, no vaadake teda. vaadake ja hakake sügavamalt juurdlema, mis seos on tal kõigi muude sõnadega, mida te igapäevaselt kasutate. no ei ole ju väga. järjekordselt peab tõdema, et see eesti keel on ikka üks imelik keel.

ajalehest lugesin aastaid tagasi, et on olemas võimsaid kõnemehi ja on olemas võimsaid kirjamehi, me kõik ju teame seda. aga võimsaid mõlemal alal olevat väga väga vähe. pani päris mõtlema, et kumb siis mul paremini välja kukub. ise olen seda meelt, et kirjutada on ikka palju vahvam, aga see, mis seal välja tuleb ning selle headus või halbus, see on kuulaja/lugeja otsustada. eks te siis otsustage, kuis jaksate. võite mulle mõne kommentaarigi jätta, kui paljuks ei pea.

tobedaid inimesi ja nende väiklust on alati naljakas jälgida. jälgida ja sealt omi järeldusi teha. kui aga needsamad inimesed ühtäkki füüsiliselt kellelegi kurja teevad, ja lausa oma lihasele vennale, siis on midagi juba päris viltu. täna ma olin päris mitu korda seismas, rusikad pinges, valmis seisma nii enda kui sõprade eest. miks jagatakse ühele mõistust tõrrega, teise ees viibutatakse lusikatäiega ja lõpuks jäetakse ikka pika ninaga? eks see maailm ole sedaviisi seatud - ühed jäävad sünnist surmani fekalistideks-traktoristideks, teised tegelvad ülevate ja kaunite kunstidega, kolmandad arendavad me teadust-teadvust ja neljandad juhivad kogu seda tsirkust.
üldistada on alati lihtne, ma ei vaevugi neid viiendaid ja kuuendaid, seitsmeteistkümnendaid ja kaheksasaja kuueteistkümndendaid kirja panema. milleks? saite ju küll aru, mida ma silmas pidasin. mõni teine inimene vaidleks kasvõi oma ammukadunud vanavanaema hauani välja, et mis ikka üks või teine teeb, kui palju ta onud teeksid või miks ta enda valikud maailma parimad on. appi, miks? aitab see kuskile siis?

väikese koha viga on, et ühelt maalt läheb kogu asi käärima. isiklikul tasandil, sotsiaalsel-kogukondlikul. ole sa kui tubli tahes, ikka oled kellelgi jalus. ja kui ei ole tubli, oled kõigil jalus. suure sotsiaalse üksuse anonüümsus puudub, kõik on kõigile teada. ja pahatihti vääriti ja moonutatult. ma isegi olen omandanud sedasorti pahaendelise kuulsuse. rikun noorsoo ära, tulen tallinnast ja olen ikka nii vastik, harimatu ja sotsiaal-füüsilisel redelil esimeselt pulgalt alla kukkunud. nonoh, paneb ikka päris südamest muigama.

vähemalt üks heategu päevas ja me maailm ongi parem koht. antud lause ajendit ja sisu enamus ei mõista, vähemalt siin kirjutatult mitte. aga endale võib meeldetuletuseks küll kirja panna, ha.

ja üks geniaalne lause amsterdami päevilt:

kui me enne olime need, kes kõrvalt vaatasid, siis nüüd me oleme need, keda me enne vaatasime.

kell on oikui palju, head varahommikuthommikuthommikuthommi... .. .