nonii nonii

nonii nonii

pole päris ammu midagi kirjutanud blogi. ei teagi esimese hooga, kust ja millega alustada. vahepeal on triljoneid ja biljoneid asju juhtunud, kõigest rääkida oleks enda ja teie, lugejate, suhtes ebaõiglane. mõned tähtsamad asjad siiski võiks ju kirja panna.

nonii. alustaks ehk geograafia riigieksamiga, 89 punkti on sel aastal päris võimas. ma olen igal juhul rahul. see oli juunis.

juunis oli veel rooma tripp. kunst ja keskkonnateadlikkus viis mind sinna linna, nalja kui palju. kusjuures, rooma linn on üks ütlemata võimas linn, kuid lausa kurb on vaadata, kui ükskõikselt ja hoolimatult nad sellesse suhtuvad. majad on väljast umbes teise korruseni nõgimustad, viienda korruse fassaad aga lubivalge. tänavad upuvad prahti, kõikjal torkab silma lohakust ja käega löömist. siiski, võimas ja ilus oli. ja oma ülesandega saime ka niivõrd-kuivõrd hakkama, muutsime linna pisut kenamaks. ha. selle võrra, mis me ilusamaks tegime, rikkusid türklased oma maitsetusega kahekordselt kõrval ära. nojah, erinevad maitsed ja mentaliteedid.

edasi, millest veel rääkida. huuh. juuli? juulis oli väiksemaid seiklusi ja retki, ühe joonisfilmi kallal jaurasime päris kaua, siiamaani ei ole veel avaldamiskõlbulik. lõpp ja muusika on vaja teha. lõpp kuulub pigem minu valdkonda, jakob ka. muusika, see on rohkem jakobi rida. siis, pidime maarjaga umbes 16. juuli trippima minema, ida-euroopasse. häälega. serbia, ungari, ukraina ja teised, aga maarja haigestus õigel ajal. ja ma tegin tööd ka veidi. või noh, mul oli gps, eriti fancy gps, isegi msn oli peal, haha. tehnika areneb ikka täiesti ulmeliselt. igatahes, ma kaardistasin nedrema puisniidul orhideesid. eesti suurim ja ilusaim puisniit, ilma liialdamata üks ilusamaid kohti, kus ma viimastel aastatel käinud olen. töö ise oli tsill, kõnnid ringi, imetled end ümbritsevat värvide ja toreduse paraadi, sööd maasikaid ja saad eesti olude kohta vägagi head palka. noh, ma olen rahul.

folk oli ka juulis, lõpupoole. folk nagu folk ikka, kuigi lahjem kui eelnevatel aastatel. keegi totter inimene oli otsustanud vabalava kuskile hoovi kolida, niiet pool folki oli justkui surnud. telkla uued ja karmid reeglid, kallid piletihinnad. nojah, ju siis on seda millekski vaja. ja kuigi ma kohtasin tänavail ja igal pool tuttavaid inimesi rohkem kui eelnevatel aastatel, oli ikka see tunne, et umbes pooled, kes võiks ka olla seal, on puudu. aga noh, tsill oli.

august. läksime maarjaga seiklema hoopis lääne-euroopasse, esialgu riiga, sealt lennukiga berliini. edasi, häälega hollandisse, kus olime 6 või midagi päeva, see on üks võrratult tore riik. heaoluühiskond selle sõna igas mõttes. tagasi häälega, sujus vägagi toredalt ja hästi, kuni olime veidike rohkem kui 100km kaugusel varssavist. tulid öösel 3 ossi autoga, meid heausklikke viidi metsa, surnuaia kõrvale. molli ja värki, rahast ilma. maarja oleks peaaegu ära vägistatud või lihtsalt minema viidud. õnneks raha ei ole mingi näitaja, kui asjad jäid alles ja elu sisse. edasi uskumatud seiklused poola politseis ning lõpuks saime kuidagi omadega varssavisse. leidsime martini, rasmuse ja karli, kes olid ka häälega reisimas, ning said meile rongipiletid osta. ja ka muud vajalikud asjad, söök ja nii. tuhat ja veel tuhat tänu neile! kui ma enne lihtsalt ei arvanud poolast hästi, siis nüüd ma vihkan südamest seda riiki. kes seal kordki käinud on, teab, mida ma silmas pean. ja ausalt ka, ma ei tea mitte ühtegi inimest, kellele see riik meeldiks, samas kui halvasti arvajaid ja mitte sallijaid ja lausa vihkajaid on jalgade ja kätega segada. liialdamata, inetud inimesed, majad, linnad, keel, kultuur või õigemini selle puudumine. kõik kõik kõik. ma ei saa ikka veel üle, oeh. samas, totter oleks arvata, et nad kõik on üdini jobud, vastupidi, me kohtasime mõnda väga toredat poolakat ka. aga valdav enamus ei kõlba kuhugi. nojah, las see poola olla.

jõudnud tagasi, pidin ahvi kiirusega kokku klopsima pea tunnise pildiesitluse kodukandipäevade tarbeks. juhani, jüri, sandri ja minu pildid. resultaat oli selline, et väga rahule ei jäänud, aga noh. kiire ja viimasel hetkel, nagu need asjad ikka käivad ju. järgmine aasta paremini.

praegu sajab vihma, alates mu ärkamisest, mis oli ligi kaks tundi tagasi. peaksin oma seapesa ära koristama, kõik on mingitest asjadest üle koormatud. noh, küll jõuab, haha. mingeid hobuseaia aluseid pean trimmerdama, et suksud aru saaks, et ikka aed on ja plehku ei paneks. noh, vihmaga väga seda ei tee. õhtu poole pidin aitama mingite lehmadega majandada, kes mere ääres tsillivad. no eks näis. praegu mängivad biitlid, lösutan oma laua ees tugitoolis ja kõik on mõnus. eks näis, mis elu toob.