pole ammu kirjutanud miskit. leian, et oleks aeg. hetkel olen oma kastani tänava apartmendis, väljas enam otseselt vihma ei saja, kuid katustel nõrguv pladiseb ikkagi. väikene vahelepike, et oleks selge, millise majaga tegu on:

hetkel on vasakul olevad puud lehes ning mina olen maja ees töllerdamise asemel kõige parempoolse ülemise akna taga, aken on pärani lahti ning joon maiteamitmendat pilkut. kevad sel tänaval on võrratu, rohelust on meeletult ning kõik majad lausa õhkavad ajaloost ning väärikusest. minu kodumaja on üks mannetumaid, peab mainima. sellegipoolest väga kodune. kiikasin korra aknast tänavale ning ohnäe imet, mingi batmani laadne parm vantsis vaikselt. no juhei!:D kellaeg ligineb kolmveerand viiele, väljas on juba valge. ja ikka lätsub vastasmaja katuselt tilkuv vesi vastu asfaldit ning võilillelehed tantsisklevad pideva veejoa all. oo, lugu playlistis vahetus! mingi lihtsakoeline dubstep, samas hetkel nii köitev. hmn, peaks mõnele häädeka koolidiskole end sebima ja tegema viimase tunni muusikavaliku kui finaalkütte. justkui mõnes kaklusmängus - the final battle. linnainimese jaoks selline muusika pole kuigi üllatav, kuid kaugesse maakohta see lihtsalt mingil põhjusel ei jõua. teagi, miks, kuid seda enam võib enda tunda muusikaristirüütlina kesk vaenulike powerhitradio- ja spinFM jüngreid. ueh.

täna ehitasin bioloogilise füüsika praktikumis ise elektrilise termomeetri. töövahendeiks oli voltmeeter, mille pinge keerasin 0,2A peale. klemmidele kinnitasin peened vasktraadid, mille vahele omakorda tinutasin konstantaanist traadi, mis koosnes vase ja nikli sulamist. seega oli mul agregaat, mis koosnes voltmeetrist ning sinna ühendatud traadisüsteemist, nö retseptoriteks olid tinaga joodetud traatide ühenduskohad. asetades ühe jootmiskoha ehk retseptori (selle retseptoriaalse lahenduse peale tulin just nüüd ma ise) null-kraadisesse keskkonda ehk antud juhul purustatud jäässe ning teise joodetud koha keskkonda, mille temperatuuri mõõta soovisin, sain voltmeetrisse mingisuguse näidu millivoltides (mV). teades mõningasi valemeid sai hõlpsalt arvutada potentsiaalide vahe läbi tulenevat temperatuurierinevust ning liites 0'C vastava t' erinevuse saingi teada mõõdetava keskkonna temperatuuri.

samuti mõõtsin absoluutset ning relatiivset õhuniiksust, esimene avaldub veeauru grammides õhu kuupmeetri kohta ning teine protsentuaalselt, lihtsalt öelduna, mitu % on õhuniiskusest vahemikus "üldse ei ole ehk kuiv õhk" ja "küllastunud veeaur ehk udu". katses oli vajalik seadeldis nimega hügroskoop ehk agregaat kahe termomeetri ning ventilaatoriga. ventilaator oli üleskeeratav, tekitades konstantse õhuvoolu 2 m/s. üks termomeeter oli kuiv ehk siis mõõtis tavalist õhutemperatuuri, sest kuival termomeetril sellisel tuule kiirusel mingit erilist näiduvahet pole võrreldes absoluutse tuulevaikusega. nii või naa õhk liigub, isegi kui tundub täiesti tuulevaikne. teise termomeetri mõõteosa ümber oli aga niiske lapp, mistõttu tolle näit oli oluliselt madalam, kuna vee aurumise tõttu kaotab keha, millelt vesi aurub, soojust. jällegi, mõningased valemid ning sain teada absoluutse võimaliku aururõhu antud temperatuuril (21,8'C) ehk siis pisut ümber mõelduna maksimaalse veeauru osa õhus (sellest kasvõi murdosa enam ja on udu) väikesed valemikesed, kaasates hetkelist õhurõhku millibari(mb) nimelises ühikus , noid mõõdetud temperatuure (märg termomeeter 15,2'C) ning mõningasi konstante ja oligi käes palkju meteroloogilisi vastuseid ruumi kohta, kus katsete hetkel viibisin. üleüldse terve see praktikumide seeria oli väga põnev, kokku 8 erinevat ülesannet, kehade kaalu kaotuse kohta mingis vedelikus (sel korral olid pmst kõik katsed vesikeskkonnas) kuni mingi aine vesilahuse valguse neeldumiseni. nt vaskvitrioli (CuSO4) 1M lahusest (mis on läbipaistva idüllilise laguunivee sinist värvi) pääseb läbi vaid 14,2% valgusest, mis sinna langes. ksujuures vastava kihi paksus on vaid 5cm. jne jne jne, seal oli tõesti äärmiselt põnev iga kord.

peaks ühe pilku veel tegema ja unemaale keerama, homme on total nolife, sest ülehomme on "maateaduse alused II" eksam, mis eeldab teadmisi maapinna vahetus läheduses (nii peal kui all) toimuvate protsesside hingeelust. mingitel mulle seni arusaamatutel põhjustel on mul hea loomulik baas antud valdkonnas, nii et väga tuupima ei pea, kogu süsteem on loogiliselt ja kiirelt omandatav. veel üks 5-6lk referaat, 2 eksamit ning ongi suviiiiiii! kui asjad lähevad plaanipäraselt, saab sellest mu terve senise elu tippsündmus, kui aga ei, teen lihtsalt ägedaid seiretöid nii soodes kui poollooduslikel kooslustel. eks näis, mis elu toob. senini on igal juhul põnev. ja järgmiseks kooliaastaks on ka mõningased moraali puudutavad lubadused, eelkõige idee käia loengutes tohedamalt kui praegu välja kukkunud on. ah ja, juuni lõpus tuleb floristika välipraktika kodukohast paari km kaugusel, saan vanemaid biolooge juhendada ning olla teejuht ning teenida hõlpsalt ainepunkte. why not, eks ole :D

lõpetuseks üks 5min eksperiment photoshopis, näperdasin natukene channel mixerit ja lisasin kaks layerit paari efektiga taustaks:

asja idee on selles, et mu köögipeegel oli väga tugevalt akumuleerunud veepritsmetega kaetud, nagu näha vasakpoolsel pildil. pesin puhtaks ning kohe teine asi, nagu näha pildil parempoolse asetusega. mõtet kui sellist pole, puha eksperimenteerimine igas võimalikus astmes. (peeglipuhastus põrandapesuvahendiga, kaamera asetamine kraanikausi servale tasside abil stabiliseerides, photoshopis seni vähe kasutatud funktsioonide täielik uuring) a ja muidugi, välgule heitasin teibi, täppismõõtmise, voltimise ja valge a4 abil softboxi. näeb päris ilus välja, peab õppima seda maksimaalselt realiseerima.