aega on möödas päris palju, juhtunud on asju kohe koletult palju. alustada kuskilt otsast ei ole enam võimalik, otsi on nii palju ja mitmed olulised on omavahel sõlme läinud. alustan seega sealt, kust ise heaks arvan ning räägin sellest, mis pähe kargab. kargab, heh. koer kargab rõõmust või üle pea, kui peremees ümbermaailmareisilt naaseb. pähe kargab misasi, mõte? see isikustamine läheb aeg-ajalt päris kentsakaks.

istun EÜSi ehk Eesti Üliõpilaste Seltsi hallis, kell on kuus ja mingid minutid, käimas Jefferson Airplane'i album Bark. Pilsner laual on mulle kui mitte neljas, siis juba viies. Naljakas on niivõrd suures majas olla vastu esmaspäeva, teha mis "pähe kargab". MSNi olen ma sisse logitud, esimesed varajased liblikad logivad end sisse. Ei ole tuju vestlust alustada. Avan akna, mis paremale alumisse nurka kutsuvalt "kargab". Mõtisklen hetke ning panen akna kinni. No ei viitsi, tänane vestluslimiit on täis.

Üks tänastest vestlustest pani mõtteid rändama kaunis kaugetele radadele. Mis oleks, kui.. Mis saaks, kui.. Mis võinuks juhtuda, kui.. Ei oska öelda, aga mõelda neile võimalustele on kohati meelierutav, kohati kohutav. Pinget pakkuv igal juhul.

Proovisin pisut tagasi luuletust kirjutada. Pusisin pea pool tundi. Esimene salm tuli iseenesest, kuid sealt edasi minna ei suutnud. Esimene salm oli täiuslik. Lausa liiga, nii et kõik muu kahvatus. Aga öeldud ma küll kõike selle esimesega ei saanud, kuigi ka jätkata ei osanud. Loobusin ning kustutasin kõik ära.

Et minu loomeline olemus tööle hakkaks, on vaja probleemi. Midagi, mille eest põgeneda. Midagi, mille vastu võidelda endamisi, endamoodi. Sisendades endasse heaolu, mis võib ka olla, võib ka näiliselt olla, võib päriselt üldse mitte olla, lülitub mu generaator välja. Tühikäik.

Viidates eelmisele lõigule, nendin ma sealjuures, et ma pole pikemat aega teinud ühtki pilti, millega võiksin rahul olla. Tegevus, mis aasta tagasi sedavõrd köitis mu meeli. Mis mind muust eraldas, enda jaoks. Süübisin oma süsteemidesse, mida mõnikord kõrvalseisjaile meelega valjult mõeldes tutvustasin. Mille peale õlgu kehitati ning silmad punnitamas peast välja, kulme kergitati. Mis mulle meeldis, sest resultaat oli hea ning seda enam oli segadus.

Mu sõnavaragi on ahenenud. Keskkool on läbi, kuid soovides ülikooliga astuda samm edasi, olen sattunud hoopis kaks sammu tagasi. Õpin midagi, mis sügavama mõtlemise järel mind üldsegi niivõrd ei huvita, kui ma varem arvanud olen. Olen pettunud endas ja enda pinnapealsuses ülikooli tormamisel. Oleks võinud, oleks pidanud, miks ma küll jne jne jne. Praeguse seisuga helgeimad mälestused on kirjanduse, kunstiajaloo ning üldajaloo tundidest. Bioloogias magasin nii või naa õpetaja iseloomu ning õpitava ebapiisava huvitavuse tõttu, füüsikaõpetaja pidas mind kuutõbiseks ning keemiaõpetaja viskas klassist välja ilma ühegi arusaadava põhjuseta sellal kui klassivennad oma praktikumivahendeid õhku lasid. Foto, kui see õige tuhin peale tuleb, toob mu silmesse hullumeelse läike, nagu on öeldud kordi mitmeid. Kui videokaamera on käes õigel ajal, ei lepi ma vähema kui täiusega. Boheem humanitaar, mitte kaine reaal. Osalt häbi tunnistada, teisalt mida mul kaotada on?! Mitte kui midagi, ainult võita. Ma katsun oma selle aasta bioloogiaõpingutega kenasti ühele poole saada, aga erialavahetus on üha sügavamalt mõtteis. Olgugi, et palju on öeldud stiilis: "Bio, füss ja semiootika on need, mille lõpetanud on tõsiselt targad inimesed. Nemad võivad elus silmitsi seista millega iganes." Eh, olgem nüüd päris ausad, nii see ikka ei ole.

Teagi siis nüüd, mida teha.

Midagi ju peab tegema.

Jätkan endiseid radu ning kui midagi ikka päris üle viskab, siis tagasi hoida end enam ei kavatse, mingu tülli kellega iganes. Kellega iganes. Ma ei ole naljatujus enam, kuigi kirjutamise alguses oli päris muhe meeleolu.

Päikest sellegipoolest, nädalavahetusel nägin sellekevadisi hobusevarssu kodus, lustakaid esimesi galoppe tegemas ning kepslemisi kepslemas. Hinge võtab hellaks ükskõik kellel sedasorti võimalus olla elus. Olla süütu hobuselaps, juua kõht piima täis ning lustida karjamaal sõpradega, minna ema juurde hellust moosima ning siis jälle kelmikalt minema traavida, vahel kapju üles lüües või hüppelt end ümber pöörates. Kel võimalus, minge mu poole ning kaege üle need vahvad plikad.

Lõpulugu, mm!

http://www.youtube.com/watch?v=8BFC5pE3P_c

kuulakem kõlaritega!