"..ja elu algab rohekatel vetel.." lõõritab vaiko. koledasti kummitab see laulufraas, ei taha ära ka minna. mhhhh!

luuuumi tuli maaaaha ja valgeks läks maa, nüüd paljajalu suitsu teha ei saaaaa
ei, tegelikult on ilus. viimasel kahel aastal ma ei mäleta väga sellist ilma, aga seda toredam on praegu, kas pole? olen veidi kade, et nii mõnedki on juba lauaga sõitmas käinud, tahaks juba kaaaaa.

vanemaks saades muutume me paratamatult nii väljast kui seest. eriti just seest. mõnel läheb see valutumalt, teine kipub lausa lõikeriistadega enda kallale, et auru välja laskmiseks avausi lõigata. mitte ühelgi meist ei kulge see asi identselt kellegi teisega, igaühel on mingi nüanss, mis teistel on puudu või teisiti. tihtipeale tuleb keegi ja ütleb kellelegi: "ma tean, mida sa tunned. mul oli ka nii." "ei tea sa ikka midagi," vastatakse talle, nagu nohurohureklaamiski. ja ei teagi. võib üritada kedagi mõista, panna end tema olukorda, aga täie tõeni on paraku võimatu jõuda. kui inimene laseb end aidata, on kõik hea. aga mida teha siis, kui näed, et abi või lihtsalt tuge on vaja aga seda vastu võtta ei taheta? ütled, et okei, ma siis lähen ja sammud minema? pressid end peale, ärritades nii veel enamgi? hakkad kõva häälega karjuma ja jooksed minema? kes teab..
tore, kui teinekord saab lihtsalt nõu ja jõuga abiks olla headele inimestele. kuulamine kusjuures pidi olema väga raske tegevus. tõeline kuulamine.

silm vajub juba kinni, aitab tänaseks. oma mõttega ei jõudnud ka väga kaugele, sest üsna juhm on praegu olla, silmad ei seisa enam lahti ja üle keha on tunda mingit unemati ja unekati vahepealset olendit.

olge tublid kõik, kes te siia lehele kas sihilikult või kogemata sattunud olete.

ps. minu tervisega on hästi, minu pärast ei ole ilmselt mõtet muretseda, kui keegi arvas, et ta on midagi sellist välja lugenud siit.