surun klapid sügavale kõrva. rütmid arenevad, süvenevad, kulmineeruvad. disko, disko, disko! saaks vaid siia joonistada, oioi! tegelikult on päris naljakas - on üks poiss, on üks(jälle seesamune) tugitool, on üks läptop, on ühed kõrvaklapid. see üks poiss on pannud need ühed kõrvaklapid kõrva, sellest ühest läptopist tuleb oikui funk 70ndate biiiiit, see üks poiss samaaegselt täiega tantsib mööda tugitooli ja kirjutab. friikifriiki. a no, mis mul sellest. homme hommikul ärkan, pakin asjad. rootsi lähen siis seekord, jälle mõned lennureisid, mida on elu jooksul juba mitmeid kümneid kogetud. mitmedki, kes kaasa ei tule, tundsid täna ärevust, et oi ikka lähete ja nii ja vägeeev. endal on juba, kahju tunnistada, rutiinne tunne. jälle kuskil mingi värk, lähen, suhtlen, olen vahva. ehk on kogu seda melu juba liiga palju saanud ühe minuvanuse jaoks. et kui olen 30, on justkui kogu elu juba elatud? ei. loomulikult mitte:) blog on üpris vale koht oma sügavamate ambitsioonide, suundade ja sihtide lahti kirjutamiseks. need, kel vaja teada, teavad juba niigi, kel pole vaja teada, elagu õndsalt edasi. ja mis on meie sihtpunkt? destination boogie!
0 comments:
Postita kommentaar