aurukatel

aurukatel

juba kuuendat septembrit sõidan koolist koju. väikese aastase mööndusega küll, aga see pole hetkel oluline. igatahes, sõidan, mitte ei kõnni või uimerda jalgrattaga. kuigi noh, see jalgrattaga uimerdamine läheks vist ka sõitmise alla, kuid siiski pole see võrreldav ühistranspordis istumise ja aknast välja vahtimisega. nii, vahin aknast välja ja mõtlen omi mõtteid. jah, kuuendat aastat. ja mida ma sealt näen? eelmisel aastal nägin kirevaid vahtralehti: kollaseid, punaseid, roheliseid, oranže ja veel kõiki mõeldavaid värve, mida nad üldse olla oskaksid. mõtlesin toredaid ja rõõmsaid mõtteid - ohh, küll on sügis üks tore aeg. üleeelmine aasta teatavasti kõndisin, sest kooli- ja sealt tagasitee asus hoopis teises eesti otsas. võrreldamatult võrratum oli alati, oma kodutänav ju. 9. klassi septembriseid sõite ei tulegi silme ette esimese hooga, tea kas oligi üldse midagi mäletamist väärt. 8. klass oli suguhormoonide esimeste küpsemiste aja haripunkt, mõtted ja meeled mässu ja vastuolu täis, ju vist juuksed ka varjasid vaatevälja niipalju, et samuti ei tule midagi erilist meelde. esimesest tallinna-aastast aga meenub nii mõndagi. kunagi ei unune see tunne, kui algas üldse esimene koolisõit, seda siis häädemeestelt bussiga pärnusse, sealt tallinna ja järgmisel päeval kooli. häädemeestel oli sel päeval võrdlemisi soe ja malbe suvelõpu ilm ning tanel ja richard tulid mind bussile saatma. (pikk-pikk nostalgiline mõttepaus) leidsin just, et seda ei olegi võimalik kirjeldada. jätad kõik senise maha ja astud vägagi hullumeelse sammu ning veel täiesti omal tahtel. mis kõik küll tol ajal peas ei keerlenud. oehhhh.
selle aasta kojusõidud on kuidagi nukrad. just kojusõidud, sest kooli minemise ajal veel mõistus on unevallas ning erilisi emotsioone ja sügavamaid mõtteid ei lase ma meelega tulla, et need viimased minutid enne kooli puhata. igal juhul, viimane aasta seda teed sõita. need kõik vanad põlispuud kaarli puiesteel, alati sipelgapesa meenutav kristiine ristmik, kollased kahekorruselised paneelmajad kohe-kohe peale ristmikku, thk mannetu punastest tellistest hoone, lõputud tüüpprojekt-magalad. see kooliaasta tõotab tulla sisutihe, käed-jalad-pea tööd täis juba esimestel nädalatel.

üks luuletus hakkas peas keerlema täna, veidi enne kui me teed hobujaama kandis lahknesid.

mängin kurbuse prelüüdi
laulan nukruse etüüdi

täis pilgeni on hing
kuid pea haledalt tühi
vastata sul ei oska ning
ära sinagi rohkem küsi

kui veenus tulid järsku
võtsid kõik mis võtta oli
tahan sulle anda märku
avastamata enam kui pool

pea püsti samm edasi
tohutult on ju veel ees
hetkel on siiski sedasi
et kurb on ikka veel

ja ümisedes tusatuju koraali
vaatan juba rõõmu pastoraali