veider on end taasleida tartu miljöös

avastada end mitte enam isegi öös

võtta vastu varajasi hommikuhetki

muigega meenutada möödunud retki

see linn mõjub kuidagi kummastavalt. seda tunnet võib pidada eelkõige positiivseks, kuid kõige hea juures jääb ka midagi kripeldama. mis, seda mine nüüd kinni võtma. on's ta uuenenud elukorralduslikud aspektid, alanud teine ülikooliaasta, lähenevad tähtajad või hoopis midagi neljandat, teagi täpselt öelda.

üldistes ja valdavates joontes on märgata enutsiasmi ja õhinat, mille sealsamas varjutab mu loomupärane vaoshoitus. tahaks, aga ei tahaks. võta siis midagi sedasi ette...

näen, haistan ning tunnen, et õhul pole hetkel vähimatki kavatsust end liigutada. seisab ühel kohal, ei tule ega lähe. teisalt märkan roosakat idataevast valmistumas maad külluslikult üle kuldama ning septembri udust niiskust kõrvale heitma. lõplikult jääb peale vaade tamme- ning kastanipuudele, vahelt piilumas beežikas kivimaja, rääkimata punasest räämas puumajast. nähtaval olevad objektid on mõnusalt kihistunud: lähemad selgepiirilised, kaugemad uduähmased. endiselt tooni andev õhu liikumatus paneb mõtisklema potentsiaalsetele fotokaadritele, kuid tõele au andes õue ma enam ei kipu.

leppisin endaga kokku, et teen oma aknavaatest vähemalt ühe pildi. pildi, mis oleks siis ka järgmise postituse sisuks. olgu neid vaateid siis mitu või vaid ükski, kontsentreeritud lähenemisega, siia, jutu jätkuks ja edasisele seemneks, ma selle üles laen.